Tartu on armas linn, mida iseloomustab palju rohelust, akadeemiline hõng ja vankumatu linnavõim. Meil on siin nagu kindlus, mille müüride vahel toimetavad iga päev paljud usinad ja tublid inimesed. Nagu Reformierakonna väike kuningriik. Selline tilluke, kindel ja tundub igavesena. Pärast 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimisi saame ju tõenäoliselt jälle hõigata: kuningas on lahkunud, elagu kuningas!

Stabiilsel kohalikul omavalitsusel on muidugi ka oma eelised ning areng on olnud stabiilne. Tegelikult on hästi. Me areneme. Küsimus on ainult, kuidas ja kuhu.

Nagu ikka, on kuningriigile kombeks püstitada uusi losse ning kindlusi. Kohalikud valitsejad on olnud eriti osavad sildade ehitamisel. Ihastesse juba rajati uus sild, mis sai ka aasta betoonehitise tiitli. Nüüdne linnavõim lähenes asjale eriti nutikalt. Plaan oli ehitada betoonist trepp Toomemäele. Nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Ühtlasi saanuks trepi ja teisalt kandideerinuks aasta betoonehitise tiitlile ...

Avalikustatud plaan sai korraliku kriitika osaliseks ning uue eskiisi avatud arutelu toimub peagi. Loodame parimat.

Meie kuningriik areneb. Liigseid parke ja rohealasid piiratakse ning sinna ehitatakse uusi maju. Hotelle ja spaasid on ilmselt linnas veel vähe ja neid on juurde vaja.

Väiksematele lastele on mänguväljak, täiskasvanutele kohvikud. On jalgrattarajad, lauatennist saab mängida. Aga mida teevad noored vanuses 8–18 aastat? Kus nemad mõõgavõitlust harjutavad, palli mängivad, töötubades tegutsevad? Või ongi noorte ainus võimalus kesklinnas kaubanduskeskustes hängida?

Ainuke lootus on, et kesklinna uut raamatukogu ehitades mõeldakse ka noorte peale.

Hea meel on tõdeda, et suured ambitsioonid saadavad meid. Nõuame Tartu-Tallinna maantee arenemist ka Tartu poolt ja leiame, et Lõuna-Eesti võikski olla üks suur kohalik omavalitsus.

Teede arengu vastu ei ole mul mitte midagi ja ma leian, et linnapea esitatud väljakutsel on tõepõhi all.

Küll pole ma nõus ühe suure kohaliku omavalitsuse loomisega Lõuna-Eestisse. Saan aru kokkuhoiu mõttest, kuid selline lähenemine viiks võimu inimestest ikka väga kaugele. Ja isegi kuningas ei teaks enam, mis Suur-Tartus toimub ning kuidas alamad tegelikult elavad.

Enne kui räägime ühest suurest Lõuna-Eesti kohalikust omavalitsusest, leiame äkki mingi suurepärase lahenduse, mis tooks Tartu ümber asuvad vallad linna hellitavasse embusse. Linnale oleks selline asjade areng äärmiselt oluline. Viie aastaga me Euroopa rikkaimate riikide hulka ei jõudnud, äkki jõuame kahekümne aastaga Tartus taas saja tuhande elanikuni.

Tartu Postimees, 23.03.2016