Üks valimisringkond kellele ja milleks?

Pärast iseseisvuse taastamist on ametis Tartu volikogu kaheksas koosseis. Mandaatide arv on olnud Tartus 49, kuid neid ei ole alati jagatud ühtemoodi. 1993. aastal otsustas volikogu, et Tartus on kuus valimisringkonda. 1996. aastal otsustati, et on neli ringkonda. 2002. aastal otsustas volikogu, et hakkab olema üks valimisringkond. Nii on see püsinud siianai.

Mõnes mõttes ei tundugi ju lugejale kõiges selles midagi eriskummalist. Lihtsalt formaalsus.

Reformierakondlane Hannes Astok märkis 12. märtsil 2002 Tartu Postimehes ühe valimisringkonna kohta: «Ometi ei peaks me seda kartma. Iga linlane peaks saama hääletada nii Jüri Adamsi, Aadu Musta, Väino Kulli kui ka Toomas Teini, just temale meelepärase kandidaadi poolt. Linlaste suhtes on kõige ausam selline otsus, et iga Tartu hääleõiguslik kodanik saab oma valiku teha kõigi volikokku kandideerijate seast. Arusaadavus ja ühetaolised võimalused kõigile valijatele on toimiva demokraatia tunnus.»

Aastal 2002 ei valitsenud valimisringkondade muutmise asjus täielik üksmeel. 22. märtsil 2002 arvas keskerakondlane Tõnu Kauba Tartu Postimehes järgmist: «Valimisringkondade arvu oluline vähendamine või suurendamine Tartus moonutaks valimistulemusi. Kui Tartus teha vaid üks ringkond, siis ei valitaks enam parteisid, vaid hoopis isikuid, ning valijaid oleks ninapidi veetud. Ühe ringkonnaga valimised suurendaksid autoritaarsust ja vähendaksid konsensust – ehk kokkuleppedemokraatia osakaalu. Oht, et mõni erakond võiks ühe parteiliikme liigse promomisega saada ülemäära palju volikogu kohti, ei olegi ainult teoreetiline, vaid tegelik, ja see on ohtlik ka ainuvõimule pürgijatele endile.»

Temale sekundeeris 10. märtsil 2002 teine keskerakondlane Olev Raju: «1992. aasta valimistel tõi Jüri Toomepuu ühest valimisringkonnast enda järel Riigikokku veel kolm inimest. Kui kogu Eesti oleks olnud üks ringkond, oleks ta võinud tuua oma häältega Riigikogusse üle 30 inimese. Kisub absurdi poole.»

Reformierakond sai siiski 2002. aastal oma tahtmise. Aga kui tulla tagasi aastasse 2016, siis nii mõnigi tollane tähelepanek on tõeks saanud. Absurdini õnneks ei ole mindud.

Elame muutuvas maailmas. Tartu eri piirkondadesse on tekkinud tugevaid kogukondi ja seltse, kes on väga hästi kursis nende piirkonnas toimuvaga. Parteidiktaat Tartus saab juba esimesi tagasilööke. Eelmistel kohalikel valimistel volikokku pääsenud valimisliitude arv on selle ilmekas tõend.

Suurendame valimisringkondade arvu Tartus ja anname kogukondadele võimaluse neid puudutavates küsimustes häälekamalt kaasa rääkida! Ärgem alahinnakem inimesi, sest nad saavad aru ka teistsugusest valimiskorraldusest ja tunnevad end oma kandi eest seistes rohkem kaasatuna. Seda nimetan mina demokraatia tunnuseks.

foto: Ainer Hanni
Tartu Postimees, 29.04.2016