Väärikast vananemisest

Elu koosneb erinevatest eaga seotud etappidest - lapseiga, teismeiga, noorukiiga, keskiga, pensioniiga. Loetelu pole lõplik ja alati saab seda täiendada. Öeldakse, et maailmas on kaks kindlat asja – surm ja maksud. Samas sünnist kuni surmani on sõltuvalt asjaoludest pikk ajavahemik, mille käigus leiab aset palju muutusi inimese elus.

Olles sündinud, hakkame arenema ja samas kohe ka vananema. Kui sa räägid vanemaealisele vananemisest, siis temale antud sõna ei meeldi. Küll aga peab vahet tegema kahel sõnal – vanadus ja vananemine. André Maurois ütles oma raamatus „Kunst elada” järgmist: „Vanadus on türann, kes keelab surmanuhtluse ähvardusel nooruse rõõmud”. Vananemine toimub aga kogu elukaare jooksul ehk sünnist surmani. Ja vanadus on kui protsessi tulem, mitte staatus. Tulles Maurois juurde tagasi, siis peame mingi hetk lihtsalt tegema mõistlikke valikuid, et eluga hästi toime tulla. Kui ei näe enam hästi lugeda, kasutame prille. 

Eesti rahvastikus on aset leidmas olulised muudatused. 18. augustil 2016. a väideti Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna pressiteates kõrgkooliõpiku esitlemise kohta järgmist: „Eluea pikenemine koos sündivuse vähenemisega on muutnud traditsioonilist rahvastikustruktuuri nõnda, et üha suureneb eakate inimeste osakaal rahvastikus. Tartu ülikooli geriaatriadotsent Kai Saks ja geenitehnoloogia doktorant Riin Tamm tõdesid raamatu autorite nimel, et Eestis on prognooside kohaselt 2040. aastal iga neljas inimene 65-aastane või vanem”. 22. augustil 2016. a nimelt esitleti esimest gerontoloogia (vananemisteaduse) õpikut kõrgkoolidele, mis annab kinnitust asjaolule, et ühiskonnas on väga selgelt mõistetud vananemise teemaga tegelemise vajadust.

Rääkides vajadusest, siis 2013. aastal koostas Sotsiaalministeerium koos paljude asjatundjatega koostöös „Aktiivsena vananemise arengukava 2013-2020”. Arengukava valitsuselt aga heakskiitu ei saanud. Tiina Tambaum väitis oma 3. juuni 2016. a artiklis „Mida mõtleb riik, mis nimetab pensioniikka jõudmist «vanadusriski realiseerumiseks»?” aga järgmist: „Kahjuks sündis see dokument surnuna ega saanud ellurakendamiseks valitsuse toetust. Kui 2015. aastal hakati koostama heaolu arengukava, lubas selle eeldokument (arengukava aluseks oleva hetkeolukorra ülevaade), et AVA liidetakse uue loodava arengukavaga. Lubadust ei täidetud. Õppimise ja sotsiaalse kaasatuse ettepanekute tagasilükkamiseks kasutati argumenti: «Arengukava ei tegele vanemaealiste vaba aja tegevustega.»” ja lisas „ Riigikogus arutatakse sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023, mida lühidalt nimetatakse ka heaolu arengukavaks. Eelnõu järgi on eesti vanemaealiste heaolu järgmisel kümnel aastal toetatud siis, kui inimene ilmutab töövõimelisust, ja siis, kui tema seisund on juba habras. Iseseisvalt toime tuleva mitte töötava inimese areng, eneseteostus ja ühiskonda panustamine on tema enda asi ja ta on selles üksi”. Kindlasti soovitan lugejal vastavat artiklit lugeda täies pikkuses, sest seal on juhitud tähelepanu väga olulistele kitsaskohtadele.

9. märtsil toimus Tartus, Ülikooli kohvikus järjekordne Karikakra klubi, mis keskendus seekord väärikale vananemisele. Esinesid Artur Talvik, Jüri Adams ja Raik-Hiio Mikelsaar. Mul oli au vastavat üritust modereerida. Ma esitasin kohal olnud vanemaealistele järgmise küsimuse: „Kas te tunnete ennast diskrimineerituna ja tõrjutuna”. Vastus oli ühehäälne „Jah”. Mõtlemapanev!

Lisan siia klubiüritusel kõlama jäänud faktid:

1. Elukestev õpe on oluline vaatamata eale.

2. Loota ei saa ainult riiklikule pensionile, vaid ka ise peab tegema investeeringuid, et garanteerida väärikas vananemine.

3. Esimene tunnus, et oleme oma eluetapil jõudnud järgmisse arengufaasi, on prillide kasutamise vajadus.

4. Vanemaealised tunnevad ennast diskrimineerituna ja tõrjutuna.

5. Artur Talvik lisas, et kõikide protsesside puhul peab arvestama asjaoluga, et käimas on neljas tööstusrevolutsioon. Peab arvestama, et masinad võtavad ära inimeste töö ja inimestele on vaja leida tööd ning tegevust.

6. Luues riigi poolt mudeli, kuidas saab vanemaealisi rohkem kaasata ühiskonnaellu ja tööturule, saame tulevikus vastavat lahendust kasutada ka teiste inimgruppide kaasamiseks.

7. Jüri Adams juhtis tähelepanu ka meditsiini kättesaadavuse küsimusele.

8. Rõhutati, et pensionile jäämine muutis oluliselt ühiskondlikku staatust ja isiklikus elus sai sellega noorus läbi.


foto: Vahur Kollom