Igapäevaselt on meil kõigil oma elurütm, mille sisu on erinevate tegevustega täidetud. Mõnikord lausa tormame kuhugi, teadmata oma selget eesmärki. Ja siis ühel hetkel jõuad kiirustades lapse kooli poolt korraldatud kevadkontserdile ning aeg ühtäkki seiskub.
Reedel, 13. aprillil toimus Vanemuise kontserdisaalis Karlova kooli kevadkontsert. Olen Karlova kooli (loe Tartu 7. keskkooli) vilistlane ja lapsena paljudest sellistest kontsertitest osa võtnud. Kuigi peale kooli lõpetamist katkes siiski minu tihedam side kooliga ja peale seda pole olnud just eriti tihe külaline aastapäeva kontsertitel.
11. juulil 2008. a muutus aga väga palju. Tegemist oli reedese päevaga ja kellaaeg oli siis 12.51, mil nägi ilmavalgust poisslaps, kes sai nimeks Mario. Kogu sellest emotsionaalsest päevast jäi meelde väga palju, kuid siiski vajavad rõhutamist kolm huvitavat seika: 1. Kuskil kella viie ajal hommikul vaatas naine mulle naeratades otsa ja ütles, et hakkab sünnitama. Selle peale tegin endale kiirelt kohvi ja korraliku hommikusöögi. 2. Mingil hetkel tabas minu kuri pilk ämmaemandat, kes igavese läbivalgustamise kartuses muutis oma lähenemist patsientidele. 3. Kui laps oli sündinud, selgus, et fotoaparaat jäi autosse. Tormasin kärmelt trepist alla Toomemäel sünnitusmaja juures olevasse autosse ja täpselt sama kiirelt trepist üles tagasi.
Ei läinudki palju aega, kui laps pidi kooli minema. On, mis on, kuid Raadil polnud elukohajärgset kooli. Ei jäänudki midagi muud üle, kui vahetada registripõhiselt enda ja lapse elukohta. Ausalt, see on tobe, mis tobe, kuid kindla tulemuse saamiseks teevad paljud lapsevanemad täpselt niimoodi. Kooli valikul ei mänginud siiski kõige suuremat rolli minu vilistlase staatus vaid vanemate töökoha ja lapse trenni asukoha lähedus. Valik oli õige, sest lapse elukohajärgne Raatuse kool läks Tartus remonti. Väga selged põhjused. Koolide asukoha ja kvaliteedi küsimused on nüüd küll asjad, millega riik ning kohalik omavalitsus peavad kiiremas korras tegelema ja head lahendused leidma. Ja tegema seda eile!
1. septembril 2015. aastal algas nii lapsel kui lapsevanematel uus asjastu. Laps läks Karlova kooli esimesse klassi. Toona sotsiaalmeedias jagatud pildi alla lisasin märkuse: „Uued väljakutsed nii lapsele, vanematele, kui vanavanematele. Minu ema on selle väljakutse koos minuga läbinud. Tuhat tänu talle selle eest!“.
Äratundmisrõõmu lapse kooliminekuga seoses oli päris palju. Oli huvitavaid taaskohtumisi erinevate kooliga seotud inimestega. Kuid suur oli minu rõõm, kui ühel päeval tabasin last kooli viies garderoobitädi Laine, kellele meie klassi poisid panid hüüdnimeks Leida. Ta oli 28. aastat koolis töötanud ja käis siiamaani vahetevahel kooli aitamas. Väikese selgituse peale meenus talle ka minu isik. Nimelt teadis ja tundis ta minu isa.
Kooli algus oli tõesti tõeline väljakutse. Ega vanemaks ju ei sünnita. Ikka õpime koos lapsega. Ja mitte ainult lapse õpikutes sisalduvat, vaid ka vanema ametit.
Nüüd kontserdi juurde. Ma võin julgelt öelda, et sain tõeliselt südantsoojendava elamuse osaliseks. Kõik lapsed olid äärmiselt tublid. Kogu kevadkontserdi ülesehitus mõjus tervikuna väga hästi. Kordagi ei vaadanud kella ega ootanud kontserdi lõppemist. Üllatuslikke hetki oli palju. Kõige tähtsam oli loomulikult näha oma poega esinemas.
Uhke tunne oli oma last esinemas näha. Kerge deja vu tunne käis ka seest läbi. Tiiu Madisson meelitas kunagi meie klassi miskitmoodi suures koosseisus rahvatantsuringi ja seal me kepsutasime aastaid. Kuidas ometigi tal see õnnestus?!
Peale rahvusvaheliselt tunnustatud koori Kurekell esinemist, olin ma kergelt hämmeldunud ja mõistsin nende tegevuse kunstilist väärtust.
Ja omamoodi vahva oli, kui õpetajate rahvatantsuring tantsima hakkas. Kirss tordil oli aga see hetk, kui endine koolidirektor Undel Kokk dirigeerima asus.
Aitäh Karlova kool suurepärase elamuse eest! Järgmise korrani.