Raudteetaristu on Eestis olemas ja see on juba praegu ühendatud Euroopaga. Vabakonservatiivina lähenen ma asjale kõigepealt konservatiivselt ja pean oluliseks teha korda olemasolev raudteetaristu.
Konservatiivina leian, et looduskeskkond on Eesti kultuuri oluline osa ja soode täitmine liivaga ning seal asuva elukeskkonna hävitamine on minu jaoks arusaamatu. Vaba ja uuendusmeelse mõtlejana aga mõistan, et elame tehnikaajastul, kus ei ole mõtet uisapäisa tormata ja investeerida iganenud tehnoloogiasse. «Hyperloop» ja sellega sarnased tehnoloogiad – need on tuleviku teemad.
On raske mõista, miks on Rail Balticu analüüsid tehtud ühekülgselt ja trassi valikul ei ole võrreldud erinevaid teekondi. Kuidas saab üldse uuringuid tellida ilma erinevaid trassivõimalusi võrdlemata? Ma saan aru, et ehitushaid plaksutavad suurest rõõmust käsi ja uue trassi ehitamise tõttu on mingil hetkel tööd väga paljude jaoks. Kuid, kas antud projekt peab olema ainult ühe huvigrupi maiuspala?! Ene-Margit Tiit ütles oma artiklis «Küsimus Kristjan Lepikule Rail Balticust» järgmist:
« [...] kui Rail Baltic kulgeks mööda olemasolevat raudteetrassi läbi Tapa, Tartu ja Valga (nagu see algselt oligi kavandatud), siis saaks seda raudteed hõlpsasti kasutada ligi 90 protsenti Eesti elanikest, kusjuures see võiks olla nii vahend tööl ja õppimas käimiseks Eestis ja ka naaberriikides, muuhulgas ka selleks, et sõita Riia lennujaama kaudu kaugematesse välisriikidesse. Selliselt kulgeval raudteel oleks reisijaid kindlasti märksa rohkem ja Rail Balticust võidaksid tõepoolest peaaegu kõik Eesti elanikud.»
Ene-Margit Tiit juhib tähelepanu väga olulisele asjaolule. Nii suuremahulisest investeeringust peavad osa saama võimalikult paljud osapooled ehk vastavat hüve peab saama kasutada võimalikult suur osa Eesti elanikest. Peame käituma arukalt ja lähtuma Eesti riigi kui terviku arengust.
Kohutavalt häirib, kuidas on toimunud kogu Rail Balticu ümber seonduv asjaajamine. Läbipaistmatust ja arrogantsust on kogu asja menetlemisel olnud hästi palju. Tugevas kodanikuühiskonnas ollakse avatud ja kogukondi kaasavad. Kogukondadega läbi ei räägitud ja konsensust ei otsitud, sest otsus oli kuskil juba langetatud. On täielikult mõistetav, et aktiivsed ühiskonna liikmed reageerivad sellisele «teerullipoliitikale».
Arvestades võetavate kohustuste mahtu, vajab kogu sellega seotud info põhjalikku analüüsi ja asjaajamine peab olema läbipaistev. Enne lepingute sõlmimist avatakse ühiskonnas diskussioon ehk arutelu investeeringu vajalikkuse üle. Kaasatakse erinevad ühiskonna liikmed ja spetsialistid, räägitakse läbi erinevate kogukondadega ning leitakse konsensus. Kas kõlab sinisilmselt? Ei, üldsegi mitte, niimoodi peavadki asjad kodanikuühiskonnas välja nägema.
26. aprilli hilisõhtul ETV saates «Suud puhtaks» osalemine kinnitas mulle asjaolu, et mõistlik on hetkeks peatada Rail Balticu kinnitamisega seotud protsessid ja vaadata kogu projekt uuesti üle. Ei tohi võtta suuri riske tulevaste põlvkondade arvelt ja langetada otsus kitsa ringi kasusaajate huvides. Rail Baltic ei tohi olla ainult ehitushaide maiuspala vaid teenima suure hulga inimeste huvisid. Rõhutan veelkord, peame käituma arukalt ja lähtuma Eesti riigi kui terviku arengust.
Kahjuks ei jõudnud saates «Suud puhtaks» valitsenud reaalne emotsioon vaatajani. Oli palju olukordi, kus Rail Balticu pooldajad väitsid midagi sellist, mille peale teised osapooled lasid oma emotsioonid häälekalt valla. Kõik teadsid, et raudtee on Eestis olemas ja Euroopaga juba ühendatud. Rail Balticu pooldajad küll väitsid, et tehakse investeeringuid olemasolevasse raudteetaristusse, kuid Eesti Raudtee ja Eesti Raudteelaste Ametiühingu esindajad lükkasid selle väite otsesaates koheselt ümber. Selline on tänane reaalsus.
Tõenäoliselt kinnitatakse Rail Balticu rajamiseks sõlmitud rahvusvaheline kokkulepe ka riigikogus. Kummitempel teeb kiirelt oma töö ja tulevikus saame nii mõneski Eestimaa piirkonnas öelda, et rong on läinud.
Ja lõpetuseks, lugupeetud Pärnu linnapea, tartlane ei ole kade. Oma suvepuhkuse veedame meelsasti Pärnu rannas.