Tartu lähistele plaanitud tselluloositehase eriplaneeringu lõpetama asumise sammu võib muidugi kiita, kuid seda ei tehtud vabatahtlikult. Peaminister Jüri Ratas kaitses veel kaks kuud tagasi innukalt eriplaneeringut vastates Vabaerakonna arupärimisele. Polnud vähimatki märki, et toimuks mingi muudatus.
Nüüd on aga huvitav vaadata, kuidas imekombel on puidurafineerimistehase eriplaneeringu küsimuses sõna otseses mõttes mõistus koju tulnud. Unustades aga ära, et ise Keskerakond selle koalitsioonipartnerina käivitas. Mängitakse jälle vana mängu „Valijal on lühike mälu“. Lähenevad riigikogu valimised mõjutavad oluliselt poliitikute praegust käitumist ja hetkel juhtunu on lihtne märk, kuidas suure häda korral lükatakse ebameeldivad teemad lõpuks kalevi alla.
Miskipärast on mul aga tunne, et see lõpetamismenetlus võib võtta üsna kaua aega ja võimalik ka, et enne toimuvad ära riigikogu valimised. Tegemist on lihtsalt kiire katsega ebameeldivast teemast vabaneda.
Sõna „kett“ on pannud nii mõnelgi poliitikul käed värisema. Kui asju aetakse teerullimeetodiga, siis on oodata kohaliku kogukonna suurt vastuseisu. Võib ainult rõõmustada, et Eestis on olemas tugev kodanikuühiskond, kes oma kogukondade huvide eest seisavad.
Suur kummardus Tartu linna ja Tabivere aleviku inimestele. Peab kiitma ka kõiki erinevaid ühinguid, kelle jaoks on oluline Eesti looduskeskkond. Ühise surveavalduse tulemusena suudeti muuta valitsuse muidu vankumatuna tundunud seisukohta.
Ent kas selleks, et valitsus hakkaks oma rahva huvides tegutsema on vaja suuri meeleavaldusi? Kas toimunu ei meenuta mitte ühte teise ajastu lõpu algust, mil eestlased tänavale tulid ja võitlesid edukalt Eesti Vabariigi taastamise nimel?
Kuidas
ometigi oleme jõudnud selleni, et peame uuesti hakkama võitlema
„kettide“ ja miitingutega oma huvide eest? Alles see oli, kui
erinevad osapooled kohtusid presidendi juures Jääkeldris. Aga
sisulisi ja tulevikku vaatavaid järeldusi pole endiselt suudetud
teha. See on täielik läbikukkumine. Sõnad “kaasamine”,
“koostöö” ja “kooskõlastamine” osutusid pelgalt
belletristikaks. Neil puudub Jüri Ratase jaoks sisuline tähendus.
Kas koalitsioon teeb koostööd opositsiooniga riigikogus? Ei. Mitte
midagi pole ka selle valitsuse ajal muutunud.
On ilmselge, et toimunust peab tegema järeldused. Esiteks peab üle vaatama kõik seadused, mis reguleerivad kogukondade kaasamist ja koostööd. Tulevikus saab sarnaseid olukordi ennetada või lausa vältida.
Eriplaneering erahuvides rajatavate tööstusobjektide korral ei saa kindlasti omada sarnast regulatsiooni riigikaitse ja julgeoleku huvides planeeritavate rajatiste kohta. Leian, et erahuvides planeeritavatel investeeringutel peab olema kohalikul omavalitsusel ja kogukondadel suurem kaasarääkimisõigus.
Vabaaerakond esitas riigikogus planeerimiseaduse muutmiseks oma ettepanekud. Aeg on koalitsioonil teha koostööd opositsiooniga ja muuta ühiselt planeerimisseaduse regulatsioon selliseks, mis on ühiskonnale tervikuna vastuvõetav ja milles arvestatakse kogukondade huvidega. Selge regulatsioon oleks ka investorile tulevikus juhiseks, kuidas peab välja nägema asjaajamine Eestis.
Teiseks on aeg sõlmida ühiskondlik kokkulepe metsade tasakaaluka majandamise küsimuses. Vaadata üle raiemahud, Riigimetsa Majandamise Keskuse roll ja muuta metsa puudutav statistika usaldusväärseks. Eesti metsanduse arengukavast saab teha dokumendi, mis vastab ühiskonna ootustele ja tagab, et Eesti metsade raiumine on vastavuses metsade samaväärse taastumisega.
Miks
ei võiks olla üheks suureks valimiste teemaks metsade tasakaaluka
majandamise küsimus? Kas mitte elukeskkond meie ümber ei taga
eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade? Tegutsegem siis.