Vabaerakonna Tartu piirkonnal on välja kujunenud traditsioon, et kutsume juuniküüditamise aastapäeval ja riiklikul leinapäeval linnarahvast kinno, kus vaatame üheskoos temaatilist filmi ja mälestame kõiki kommunismiohvreid. Eelmistel aastatel on näidatud filme „Risttuules“ ja „Nõukogude lugu“ (The Soviet story). Seekord valis juhatus välja Andres Söödi filmi „Aegumatu“, mis valmis 2011. aastal juuniküüditamise 70. aastapäevaks.
Enne filmi vaatamist viisime Rukkilille mälestusmärgi juurde ühe väga ilusa pärja. Rahvast oli seekord mälestusmärgi juures palju ja peale eestlaste olid kohal ka lätlased ja leedulased. Peeti lühikõnesid, lauldi ja meenutati. Olin piirkonna juhina valmistunud pidama seal ühe lühikese kõne, mis jäi seekord siiski pidamata ning kogutud mõtted viin edasi järgmisse aastasse. Igatahes sundis antud olukord mind veelgi rohkem süvenema aset leidnud traagilistesse sündmustesse.
Huvilisi oli kinos palju. Projektsionist (kinomehaanik Ain, kellele Andres Sööt kinkis hiljem dvd filmiga) juhtis enne filmi algust tähelepanu, et väga vähe oli noori. Ma võin julgelt väita, et saalis oli ainult üks inimene, kes oli minust noorem. Tõenäoliselt on siin vaja teha veel kõvasti tööd, et ka noored leiaksid üles tee kinno ja laiendaksid oma silmaringi tõsiste filmide vaatamisega. Eks siin peavad ka korraldajad olema natuke enesekriitilised ja alustama organiseerimisega ouliselt varem, leidmaks üles teekond noorteni.
Mulle isiklikult jättis film „Aegumatu” sügava mulje. Andres Sööt on teinud väga head tööd kogu sündmustiku kajastamisel. Intervjuud küüditatutega olid niivõrd ehedad ja emotsionaalsed, et ei jätnud külmaks ühtegi kinosaalis viibijat. Ma väidan, et antud film peab olema kohustuslik vaatamiseks kõigile. Esiteks juba seetõttu, et mõista, mis on inimsusevastased kuriteod ja miks peab neid ikka ja jälle meenutama, ohvreid mälestama ning teguviisi hukka mõistma. Teisalt mõistaksid siis paljud inimesed, kui tühiste asjade peale nad tegelikult oma aega raiskavad ja saavad aru, mis on oluline. Inimesed ikka kipuvad ennast ära unustama ja virisevad, parastavad ning õelutsevad erinevate asjade üle. Igaühel oma põhjus. Vaadakem dokumentaalfilmi ja mõistate üsna kiiresti, et elu on tegelikult ilus.
Täna näen ma maailma jälle natuke teistmoodi ja olen uhke, et olen sattunud kahe suurmehega kasvõi korraks ühele pildile. Järgmisel aastal meenutame ja mälestame jälle ning vaatame üheskoos filmi.
Lugege ka Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatuse kirjutist.