Valitsuse poolt kehtestatud piirangute esmane eesmärk on piirata viiruse levikut. Kuid oma olemuselt piiravad need ka erinevaid vabadusi ning seetõttu peavad otsused olema arukad, selged, õiguspärased ja motiveeritud. Samuti peab koheselt arvestama toetusmeetmetega.
Toitlustussektorile anti siiski võimalus viirusperioodil toimetada. Samas on valitsuse kehtestatud uus piirang, et toitlustuskohad peavad kohapeal teeninduseks sulgema uksed õhtul kella 18-st, seadmas ohtu ka nende eksistentsi. Ettevõtja Sten-Erik Jantson väitis järgmist: “Meie käibest moodustavad julgelt üle 90% igapäevastest klientidest just need, kes tulevad meie juurde nautima õhtusööki.” Samuti pidas ettevõtja valitsuse otsust rumalaks, sest lahmides ja läbimõtlemata tehtud otsused saavad saatuslikuks paljudele. Nõustun ettevõtja seisukohtadega.
Kas mingid toetusmeetmed töötati välja samaaegselt piirangute kehtestamisega? Toitlustusettevõtja Märt Meesak küsis aga järgmist: “Kus on terviklahendused, kindel kõneviis ning läbimõeldud otsused?”. Meie valitsus alles arutleb ja kaalub mingite meetmete väljatöötamist.
Näiteks Soome peaminister Sanna Marini sõnul hüvitab riik söögikohtadele otsusega kaasneva kahju. Väga selge sõnum ettevõtjatele ja seda koheselt enne piirangute kehtestamist. Isegi Läti annab käibetoetust nende valdkondade ettevõtteile, mille töö on kriisiajal häiritud.
Aga meie arutame Eestis alles toetusmeetmete üle. Oluline on märkida, et toitlusettevõtjad on kehtestatud piirangutest kinni pidanud ja andnud oma panuse viiruse leviku tõkestamiseks.
Koroonapiirangute valguses tekib õigustatud küsimus, keda või mida esindavad meie võimukandjad? Toetusi jagati ebavõrdselt ning paljudeni vajalik abi ei küündinudki. Meelelahutussektor suretati sisuliselt välja. Meelelahutusega ei ole seotud ainult muusikud, lauljad ega näitlejad. Seal on lavastajad, helitehnikud, valgustajad, diskorid, toitlustajad, turvamehed jne. Loomulikult ka kõik ürituste korraldajad ja klubiomanikud. Nad kõik jäeti lihtsalt tööta. Kas neid kuidagi toetati? Ainult palgatoetus, kuid kas selle pika perioodi vältel ei jää sellest mitte väheseks?
Lõpetuseks,
kas valitsus on
saatnud selge signaali, et turismi-, meelelahutus- ja
toitlustussektorit pole Eestile vaja? Mis
saab Eesti konkurentsivõimest rahvusvahelisel turul, kui suretame
teatud ettevõtlussektorid lihtsalt
välja? Kas toitlustusettevõtetele toetusemeetmeid välja töötades arvestatakse
ka piirangute tõttu enim kannatava turismi- ja
meelelahutussektoriga?
Ootan
arukaid lahendusi, mis on selged, õiglased, läbimõeldud ja
tulevikku vaatavad.