Erakondade valituks osutumine sõltub liiga palju kulutatud raha hulgast. Olgugi et erakonnad peavad raha kasutamisel olema kõigile eeskujuks, on vaatamata riigieelarve eraldistele paljude erakondade netovara märkimisväärselt miinuses. Valimiskampaaniaid tehakse võlgu ja pärast ollakse hädas võetud laenukohustuste täitmisega. Sellele probleemile on tähelepanu juhtinud nii riigikontrolör kui ka erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK).
Erakondade rahastamise järelevalve vajab tõhustamist. Selleks on vaja tugevdada ERJK rolli ja peab üle vaatama erakondadele rikkumiste eest kohaldatavad karistused, sest need ei täida oma eesmärki. Samuti tuleb selgelt määratleda erakonna sundlõpetamise alused ja kord korruptsioonikuritegude korral. ERJK esitas riigikogu põhiseaduskomisjonile juba juunis 2019 erakonnaseaduse rakendamisel tekkinud küsimused ja lisas sinna juurde ka väga sisukad ettepanekud.
Paluti erakonnaseadusesse sisse viia muudatused, mis reguleeriksid sanktsioone ja menetlust. Juhiti tähelepanu, et erakonnaseaduses tuleks sätestada lisaks olemasolevatele täiendavad alused, millal oleks ERJK-l võimalik erakonna lõpetamiseks kohtusse pöörduda ning anda sundlõpetamise algatamise õigus peale valdkonna eest vastutava ministri ka ERJK-le. Milline oli siis lõpuks vastus nendele headele ettepanekutele? Sooviti ERJK üleüldse likvideerida. Samuti on koalitsioonil plaanis muuta riigikogu erikomisjonidesse isikute määramise põhimõtet, mida võib aga tõlgendada ohuna Eesti demokraatlikule arengule. Toimuv tähendab opositsiooni täielikku suukorvistamist ning igavese teerulli saabumist poliitmaastikule, mis ainuüksi kinnistab riigikogu kui kummitempli staatust.
Postimehe «Mõttekoja» algatus erakondade rahastamise küsimuses näitas, et erakondade vahel ei ole rahastamise teemal üksmeelt. Siiski jäid kõlama kolm mõtet.
Esiteks väärib kindlasti suuremat arutelu ja täideviimist Kaarel Tarandi välja pakutud võrdne baastoetus igale erakonnale ja lisasumma, mis sõltub valimisaktiivsusest. Teiseks on vaja leida konsensus valimiskulude ülempiiri seadmisele. Ja kolmandaks, ainuüksi erakondade rahastamise tõhusam kontroll ja rahastamise muutmine ei pruugi lahendada kõiki tekkinud küsimusi.
Poliitilise süsteemi mured tulenevad selle suletusest. Poliitika on vaja muuta kaasavamaks ehk avada poliitiline konkurents. Selleks on vaja ära kaotada erakondade valimiskünnis, korrastada valimisringkondade suurus riigikogu valimistel, loobuda kautsjoninõudest, kaotada ära poliitikute mitmel toolil istumine ja muuta riigikogu valimistel nimekirjad avatuks. Kui need muudatused aset leiavad, siis suudab poliitmaastik ennast keerulises olukorras ka ise puhastada ja sellised olukorrad nagu praegu oleksid välistatud.