Peaministri otsustusruum

Mai keskel esitas Vabaerakond riigikogu menetlusse vabariigi valitsuse seaduse muutmise eelnõu, millega sooviti valitsemiskulude vähendamiseks likvideerida kolme ministri ja seitsme nõuniku ametikoht.

Kaks kuud hiljem andis valitsus eelnõule oma arvamuse, milles ei toetanud meie erakonna algatust. Ühtlasi märgiti, et muudatus on formaalse iseloomuga ega kaalu üles sisuliselt töövõimelise valitsuse moodustamise vajadust. Ning et peaministri otsustusruumi ei peaks ilma kaalukate põhjendusteta kitsendama.

Jäägu valitsusele tema arvamus. On täiesti arusaadav, et peaministril peab olema oma otsustusruum, tagamaks võimude lahususe põhimõtte toimimist. Samas on viimasel kümnendil väga paljud küsimused liikunud tegelikult just valitsuse pädevusse – ega asjata ole riigikogu saanud külge hüüdnime kummi­tempel.

Urve Palo ametist lahkumise tõttu on mõned ajalehed asunud Vabaerakonnaga samale seisukohale, et Reformierakonna valitsemise ajal alguse saanud poliitiliste ministrite lisandumisele tuleb anda tagasikäik. Rõhutatakse, et valitsus oleks kompaktsem, kui vastutustunne poleks liiga paljude ministrite vahel hajutatud. Ja et kui valitsuses olevad ministrid ei soovi ise enam ametis olla, siis tõuseb õigustatult ministriametite otstarbekuse küsimus. Ärme unustame, et igat ministrit saadavad ka poliitilised nõunikud, kelle tasu maksavad kinni maksumaksjad.

Mis on saanud meie ministrite vastutustundest? Kuidagi liiga kergel käel on mõned poliitikud ministriametist loobunud ja vastutuse eest põgenenud. Kevadel ametist taandunud Jevgeni Ossinovskil lasub selge vastutus maksude alalaekumise pärast. Aktsiisitõusu tõttu on riigil jäänud saamata miljoneid eurosid maksutulu. Kes selle tulemuse eest vastutab?

Kas riigihaldusministrit Jaak Aabi asendama tulnud Janek Mäggi tegevus annab ikka ministri mõõdu välja? Kas pole mitte omavahel segamini läinud ministriamet ja PR-firma juhtimine? Väga vastutustundetu tegevus ja tõendab selgelt, et selliseid ministrikohti pole valitsuses vaja.

Lahendus on lihtne. Kaotada ära topeltministrid ning delegeerida sisulised ülesanded pädevatele ametnikele, kes ei vaja selle täitmiseks eraldi nõunikke. Valitsuse töövõimet see kuidagi ei piiraks – vastupidi, tööd tehtaks ilma suurema kärata, kärmelt ja vastutustundlikult. Ning väga palju maksumaksja raha saaks kokku hoitud. Peaministril on siin palju otsustusruumi. Tehtagu!

Lihtne riik saab arukalt hakkama maksumaksja raha tuulde loopimata. Valitsuse töövõimet tuleks aga hinnata selgete ja tulemuslikkust väärtustavate mõõdikutega.





foto: Vahur Kollom
15.08.18 Tartu Postimees "Peaministri otsustusruum".