Järgmisel aastal on Tartu linnal plaanis ette võtta Turu tänava rekonstrueerimine. Sellega seoses planeeritakse rajada sõidutee äärde autodest ja jalakäijatest eraldatud jalgrattateed ning tänapäevased kõnniteed koos puhkekohtadega.
Turu tänava eskiislahendus koostati 2023. aastal ja põhiprojekti tutvustati avalikkusele 15. septembril 2025. Väidetavalt on tööde eeldatav maksumus on 2,2 miljonit eurot, millest miljon tuleb Euroopa Liidult. Uskumatud numbrid ühe tänava rekonstrueerimise kohta.
Pean juhtima tähelepanu mõnele olulisele asjaolule. Esiteks, Turu tänaval on kõnniteed ka täna piisavalt laiad ja nii jalakäijad, kui ka jalgratturid mahuvad liikuma. Küsimus, millist probleemi Tartu linn selle investeeringuga lahendama hakkab?
Teiseks, peame endale aru andma, millises julgeolekupoliitilises olukorras me täna elame ja igasuguste torenduslike tänavate ja hoonete ehitamine on vaja edasi lükata kaugemale tulevikku. Täna peab linn tegelema kriisivalmidusega ja rajama varjumiskohti, mis on ka reaalselt tartlaste jaoks ohutud. Sildike majal ei lahenda põhiprobleemi ja kriisivalmidsega peame tegelema ikka sisuliselt.
Kolmandaks, väidetavalt küsib linn kõigi liiklejate äramahutamiseks maad juurde Turu tänava ääres olevatelt korteriühistutelt. Kuid, kas te teate, mismoodi linn korteriühistutelt maad juurde küsib? Selleks, et kellegi ulmelist projekti ellu viia, küsib linn maad juurde jõupositisioonilt ja plaanib selleks kasutada sundvaldust. Linnavõim neid isegi ei kaasanud enne arutellu ja esimese asjana tuli neile avalikes huvides sundvalduse seadmise “ettepanek.”
Aastal 2025 peame panustama eelkõige julgeolekusse ning korraks panema uhked projektid pausile. Kergliiklusteed on Tartus muidugi väga vajalikud, kuid neid tuleb ehitada vajadustest lähtuvalt, arukalt ja teiste liiklejatega arvestades. Teisalt on selline jõuline jalgrattateede ehitamine kaasa toonud linlaste pahameele. Jalakäijate, jalgratturite ning autojuhtide vahel on vaja leida linnaliikluses tasakaal. Linnavõim on ise tekitanud suuremat sorti vastandumise ja tasakaalu erinevate huvigruppide vahel paigast ajanud.
Lõpetuseks, Tartu
linnavalitsuse esindajad vajavad väga sisukat koolitust kaasamise
osas, sest järjest rohkem tundub, et demokraatlikud väärtused
kipuvad jääma linnavõimul järjest rohkem tagaplaanile ja otsuseid
tehakse jõupositsioonilt lähtuvalt.