21. septembril 2015. a sai minust Eesti Vabaerakonna liige. Peale pikka kaalumist ma sellise otsuse tegin ning lubasin endale erakonda astudes, et olen ka aktiivne. Kirjutis „Vabaerakond – minu valik” annab selge ülevaate põhjustest, miks ma vastava otsuse langetasin. Täpselt aasta möödudes kirjutasin ma kokkuvõtte toimunust ja ütlesin, et „Aasta erakonnas ei tee minust poliitikut”.
Täna, 22. septembril teen järjekordse tagasivaate oma poliitaastale. Kohati võib antud asi tunduda oma naba imetlemisena, kuid võtkem seda kui aruannet valijale, erakonnakaaslastele ja eelkõige iseendale.
2016. aasta 24. septembril olin presidendivalimisi jälgimas Estonia kontserdisaalis, kus oli tõenäoliselt koos kogu poliitiline koorekiht. Väga huvitava kogemuse võrra sain rikkamaks. Kahjuks jäi president seekord valimata ja enamus inimesi lahkusid kontserdisaalist selgelt pettununa. Tühi tunne oli sees peale seda üritust.
Mullu 27. septembril valis Vabaerakonna Tartu piirkonna juhatus mind piirkonna esimeheks. Põhjus oli lihtne, Laili Jõgiaas soovis ennast sellest rollist tervislikel põhjustel taandada ja aktivistina kerkis üles ka minu kandidatuur ning osutusingi valituks. Kaugel sisimas olin vastavat rolli valmis kandma, kuid hirm läbikukkumise ees oli reaalselt olemas. Oma vaimusilmas nägin nii mõndagi teist piirkonna juhina. Reaalsus oli teine, leppisin sellega ja hakkasin toimetama.
5. oktoobril toimus esimene Karikakra klubi nimeline üritus, mis käsitles haldusreformi. Regulaarne üritustesari sai Tartus oma alguse ja levis hiljem ka teistesse Eesti piirkondadesse. Minu jaoks äärmiselt vahva ettevõtmine, mis lisaks organiseerimise kohustusele arendas ka reaalselt minu ja külastajate silmaringi. Kõige populaarsemaks osutus üritus nimega „Eesti-Vene piirileping ja Tartu rahu”, kus olid esinejateks Tõnis Lukas, Piret Tarto ja Jüri Adams. Igatahes soovitan nendest klubiüritustest kõigil osa võtta ja ei ole üleüldse oluline, milliseid erakonna värve keegi kannab. Need on huvitavad arutelud.
6. novembril edastas Vabaerakonna Tartu piirkond jõulise avalduse, kus kutsusime üles peatama senine Rail Baltica projekteerimistöö ja jätkama töid Tapa-Tartu-Valga suunal. Oluline oli avaldus seetõttu, et olime üks väheseid, kes Tartu huve sel hetkel kaitsesid. Tartu linnavõim oli kahjuks takerdunud erakondlikku käsuliini. Raik-Hiio Mikelsaare algatusest sündinud avaldus elas oma elu edasi, sest saatsime nii mõnegi üleskutse lähiriikidesse projekti peatamiseks. Vähemalt tegutsesime ja ei vaatanud pealt, kuidas rahvusvahelised ühendused Tartust mööda lähevad.
26. novembril ehk Kodanikupäeval jagasime Tartu kesklinnas helkureid ja tutvustasime Vaba Värki. Võibolla antud üritus vajab rõhutamist seetõttu, et esimest korda saime Tartus presenteerida imeilusat Vabaerakonna telki.
19. veebruaril 2017 andis valimisliit Tartu Heaks endast esmakordselt teada. Olin valimisliidu loomise algatusrühma liige. Andsin oma panuse valimisliidu programmi ja tänasel päeval aitan läbi viia valimisliidu valimiskampaaniat.
8. aprillil osalesin Dorpati konverentsikeskuses konverentsil nimega: „Valimisliitudega valimistele. Kas valimisliitudel on Eesti poliitikas eluõigus”. Võtsin ka seal sõna ning videopildi vahendusel on võimalik seda järele vaadata – 4:20:28. Oma sõnavõtu üle ka ise ausalt öeldes üllatusin. Aga selline ma kord olen.
9. aprillil toimus Vabaerakonna Tartu piirkonna üldkoosolek, kus valiti uus juhatus. Valimiste tulemusena jätkasin piirkonna juhina.
13. aprillil käisin Toompeal Riigikogu ees meelt avaldamas ja seisin mõistliku metsa majandamise eest. Ilmataadiga aga ei vedanud ja lõpuks olin ikka üsna külmunud olekus. Õnneks laenas Jüri Adams vahepeal oma mütsi.
23. aprillil kandideerisin Vabaerakonna juhatusse ja osutusin valituks. Kui aasta tagasi hääletas minu poolt 18 inimest, siis aasta hiljem oli numbriks 69. Tulemus ehmatas mind ennastki ja esimesel juhatuse ning fraktsiooni ühisel koosolekul olin ma kuidagi tujutu ning näost ära ja seda pani tähele Külliki Kübarsepp. Jah, tegelikult olin tõesti ehmunud ja mõtlesin, et kuhu ma nüüd olen sattunud. Teate küll neid legendaarseid pilte USA presidentide ametisse astumisest ja ametist lahkumisest. Pinge oli see, mis mind sel hetkel endasse haaras. Oluline on märkida, et kui erakonna värske esimees küsis, et kes mingi teemaga tahab tegeleda, siis ma olin esimene, kes käe püsti tõstis ja ütles, et soovin enda kanda võtta väikeettevõtjatega seotud küsimused. Oma hinnangu minu tegevusele juhatuse liikmena annavad erakonnakaaslased järgmisel aastal toimuval üldkoosolekul hääletades. Kui osutun juhatusse valituks, olen teinud head tööd, kui ei osutu, pean rohkem pingutama.
26. aprillil võtsin osa saatest Suud Puhtaks. Sõna ma seal ei võtnud, sest mikrofon jõudis kahjuks minuni täpselt samal hetkel, kui saade läbi sai. Aga oma emotsoonid valasin arvamusloosse. Oluline on märkida, et minu reisikaaslane Tallinna ja tagasi oli sel õhtul Toomas Kiho.
15. juulil võttis Vabaerakond vastu väikeettevõtjaid toetava avalduse. Kui keegi küsiks, et mis on minu jaoks selle poliitaasta jooksul üks suurimad saavutusi, siis võin julgelt öelda, et vastavat töörühma vedades jõudsime väga hea tulemuseni – poliitilise avalduseni. Tänu artiklitele õnnestus sõnumit ka hästi võimendada - „Paljude väikeettevõtjate jaoks on käibemaksutähtajad liiga jäigad” ja „Teatud maksude tasumise tähtajad võiksid sõltuda ettevõtte käibest” . Oma panuse andis sellele ka Maire Forsel. Fakt on aga see, et sõnum lendas ja olles osaline ka ühes teises töörühmas, tean et Vabaerakonna uus majandusprogramm saab olema hea. Võin julgelt öelda, et ettevõtjad võiksid oma tähelepanu suunata Vabaerakonna suunas ja asuda meid toetama. Valitud teemaga tegelen ka edaspidi.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised on võtnud oma osa ja sisulise tööga alustab töörühm alles novembris ja järgmise aasta alguses peaks jõudma vajalike vastusteni.
Pealkirjas oli viide asjaolule, et kuidas minust sai poliitik? Nimelt kirjutasin 16. septembril artikli pealkirjaga „Korralik kutseharidus päästab tööjõupuudusest”. Eesti Masinatööstuse Liidu poolt Tartus korraldatud nõustamine avardas mu silmaringi piisavalt, et sel teemal artikkel kirjutada. Mõeldud, tehtud. Teisalt käsitles artikkel samuti paindlike töövormide teemat, mis veelkord kordas väikeettevõtjaid toetavat sõnumit. Ja siis saatsin artikli Triin Ploompuule ja tänasin teda nõustamise eest. Vastus saabus aga 17. septembril Eesti Masinatööstuse Liidu ja tema sõprade ametlikult sotsiaalmeedia lehel: „Ühel päeval kirjutas mulle Vahur Kollom, et mis probleemid on tööstuses? Saatsin talle materjale ja kui karjäärispetsialistide päeva Tartus tegime, kutsusin Vahuri end harima. On väga tervitatav, et poliitikas tegutsevad inimesed viivad end kurssi ja püüavad süveneda tööstuse jaoks olulistesse teemadesse. Ka ülejäänud poliitikutel oleks siit palju õppida. Nüüd saatis Vahur oma artikli ja tänas nõustamise eest.” Tänasel päeval ei saa enam kuidagi väita, et ma pole poliitik.
18. septembril võtsin Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis osa üritusest „Poliitikud kooli”. Tegemist oli minu esimese debatiga ja oli au arutleda koos linnapea ning abilinnapeadega. Tagasiside oli selline, et kohal olnud 70 noort jäid ka rahule. Sain jälle kogemuse võrra rikkamaks. Tänu kutsumast ja kiidan Tartu Noortevolikogu ning Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpilasesindust hea töö eest!
20. septembril erakonna sünnipäeval sain suure au osaliseks. Nimelt tunnustati mind ja ma sain auhinna millel kiri – vabatahtlik pühenduja. Auhinda vastu võttes polnud ma kõne pidamiseks valmis. Olin väga väsinud. Ka käis sel hetkel peast läbi mõte, et kas ma olen selle ikka ära teeninud. Ma tean, et erakonnas on veel palju tublisid inimesi, kes on vastavat auhinda väärt. Suur tänu tunnustuse eest.
Ma ei hakanud siin üles loetlema kõiki üritusi, millest osa võtsin, kuid olin oma poliitaastal piisavalt aktiivne ja viibisin igal pool, kus vähegi võimalik. Poliitaastal kirjutasin kümme arvamusartiklit.
Üks asi on Vabaerakonna tegemised. Kuid täna käib Tartus valimiskampaania. Kas valimisliit Tartu Heaks saab volikokku? Kui saab, siis mitu kohta volikogus saab? Kas mina osutun volikokku valituks? Täpselt sellised küsimused keerlevad hetkel peas. Tööd on olnud ja on väga palju ning olukord pingeline ja põnev. Mingis mõttes ma lausa juba ootan 16. oktoobrit, sest siis saab kõigest puhata.
Ühel päeval ütles mu poeg targasti: „Issi, sa peaksid Vabaerakonnast natuke puhkama”. Tema jutus on tõetera sees, sest ta teab, et mulle meeldivad veel mõned asjad - muusika ja meelelahutusäri. Samuti on kehakaal näidanud tõusutrendi ja spordisaali jõuan heal juhul korra nädalas. Yoga Func-st ei suuda eemale hoida ja see hoiab mind siiski mingil määral liikumas. Aitäh Aina!
Aasta pärast oleme jällegi targemad.