Valimisliit Tartu Heaks, milles osalesin, lõi 1. detsembril 2017 rahvaalgatuse keskkonnas petitsiooni pealkirjaga «Peatame kohatasu tõusu Tartu lasteaedades». Allkirjade kogumise peaeesmärk kajastus juba petitsiooni pealkirjas ja oli tingitud sellest, et erakonnad rääkisid valimiste ajal ühte juttu ning valitsedes käituti ikka endistviisi. Ka meie toonase valimisliidu esitatud eelnõud ei leidnud eelmises volikogu koosseisus toetust.

Elus on palju vastutusrikkaid ametikohti, kus palk peab vastama selle keerukusastmele. Linnapea amet ei ole selles osas mingi erand ja hea juht peab saama ka konkurentsivõimelist palka.

21. septembril 2015. a sai minust Eesti Vabaerakonna liige. Peale pikka kaalumist ma sellise otsuse tegin ning lubasin endale erakonda astudes, et olen ka aktiivne. Kirjutis „Vabaerakond – minu valik” annab selge ülevaate põhjustest, miks ma vastava otsuse langetasin. Täpselt aasta möödudes kirjutasin ma kokkuvõtte toimunust ja ütlesin, et „Aasta erakonnas ei tee minust poliitikut”.

Täna, 22. septembril teen järjekordse tagasivaate oma poliitaastale. Kohati võib antud asi tunduda oma naba imetlemisena, kuid võtkem seda kui aruannet valijale, erakonnakaaslastele ja eelkõige iseendale.

Kandideerin Tartu linnavolikokku valimisliidu Tartu Heaks nimekirjas kandidaadina nr 426. Valimisliidu programm on põhjalik, kuid tooksin siin esile mõned üksikud teemad, mille osas soovin kindlasti kaasa rääkida:

Olen Tartus sündinud, üles kasvanud ja elan siin. Võin julgelt öelda, et olen põline tartlane. Kokku olen puutunud erinevate ajastute ning võimuesindajatega. Mina ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et Tartus on kõik halvasti. Linnas on tehtud palju häid otsuseid, mille täitmise üle saan uhkust tunda. Kasvõi Eesti Rahva Muuseumi naasmine Raadile.