Kas sanktsioon päästab maailma?

Ukraina võimud ja paljude riikide ajakirjanikud on sõjakoldes teinud suurepärast tööd, et informeerida maailma seal toimuvast. Kõik sõjakuriteod on jäädvustatud või jäädvustamisel ja ukrainlaste kaitsetahe on vankumatu.

Venemaa pani reedel veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis «mõistab kõige karmimalt hukka» riigi agressiooni Ukraina vastu. Nõukogu 15 liikmest 11 hääletas USA ja Albaania ühiselt koostatud ettepaneku poolt. Hiina, India ja AÜE jäid erapooletuks.

Kuid USA suursaadik ÜRO juures Linda Thomas-Greenfield ütles pärast hääletust järgmist: «Venemaa, te saate panna veto sellele resolutsioonile, kuid te ei saa vetostada meie häält, te ei saa vetostada tõde, te ei saa vetostada meie põhimõtteid ega Ukraina rahvast.» Suurbritannia suursaadik ÜRO juures Barbara Woodward rõhutas aga järgmist: «Üks on kindel, Venemaa on isoleeritud. Tal puudub toetus sissetungile Ukrainasse.» Isegi resolutsiooni läbikukkumine andis sisuliselt oma hinnangu ja Venemaa tegevus on rahvusvaheliselt täiesti hukka mõistetud. Loomulikult ei saagi see ju teisiti olla, kuid igal kinnitusel on täita oma roll, mis lumepallina maailma jõuab ning võib lõpuks mõjutada ka Venemaa siseolukorda. Ukrainlased on ka ise teinud palju pöördumisi, mis on konkreetselt suunatud venelastele ja valgevenelastele. Kõik need sammud on ülimalt olulised sõja lõpetamiseks.

Kas rahvusvaheline tugi Ukrainale on piisav? Ei ole, isegi Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ütles reedel, 25.veebruaril, et neid on jäetud üksi. Kuskilt lugesin ka ühte väga head lauset, mille allikat ma täna kahjuks ei suuda leida. Kõlas umbes järgmiselt: «Kas sanktsioonid aitavad alla tulistada vaenlase ründelennukeid?»

Reedene, 25.veebruari, Postimehe juhtkiri oli konkreetne: «Ukrainale päriselt appi. Kohe!» Sotsiaalmeedias levib üksjagu ironiseerivaid ja mõnitavaid meeme rahvusvahelise toetuse kohta. Kas pole mitte mõtlemiskoht? Kas sanktsioon päästab maailma? Näiteks riigikaitse ja julgeoleku teemadega pikalt tegelenud Meelis Oidsalu mainis ühe lahendusena, et lääs peaks humanitaarsetel kaalutlustel jõustama Ukraina suuremate linnade kohal õhu- ja raketikaitsetsoonid. Tegemist oleks humanitaarmissiooniga tsiviilelanikkonna kaitseks.

Riigisiseselt võib kiita peaminister Kaja Kallase erakonnajuhtidele tehtud ettepanekuid Eestis pingete vähendamiseks. Kuid pean rõhutama, et iseseisvuse ja demokraatia eest seismine ei ole midagi sellist, millega peab ainult kriisihetkel või sõjahirmus tegelema.

Usaldus Eesti Vabariigi valitsuse, eriti selle peaministri vastu ei ole just kiita. Eesti Vabariigi üks julgeolekugarantiisid on ka meie rahva usaldus oma võimukandjate vastu. Kas see on ühes demokraatlikus riigis normaalne, et võimul on ka erakond, mis on korruptsioonikuritegudes korduvalt süüdi mõistetud, mille endise juhtfiguuri suhtes – kes ühtlasi oli üks valitsuse loomise arhitekte – toimub kriminaalmenetlus, ja millel on koostööleping Ühtse Venemaaga ning mille rahvasaadikud kaudselt toetavad Venemaa tegevust Ukrainas?

Ukraina sündmused kinnitasid, et midagi ei ole siin iseenesestmõistetav. Õnneks on meil Eesti riigikaitse kõrgeimaks juhiks president Alar Karis ja ohuolukorras on, kelle järgi joonduda. Meeleavaldused Ukraina toetuseks aga tõestasid, et ühtsustunne on siin Eesti Vabariigis täiesti olemas.

Lõpetuseks. Ma pole vist kunagi laikinud Facebookis nii palju profiilipilte kui viimase kolme ööpäeva jooksul. Kõik need pildid on kaunites Ukraina lipuvärvides. Eestlaste toetus on märkimisväärne. Igasugune toetusavaldus Ukrainale on tugi nende iseseisvusele ja riigile. Jagage sotsiaalmeedias Ukraina sündmusi oma sõpraderingis, osalege Ukrainat toetavatel meeleavaldustel, tehke annetusi ja olete andnud oma panuse sõja lõpetamiseks.