Kõik, mida sai valesti teha, ka tehti

Riigikontrolli aruanne «Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2021.–2022. aastal: Koroonakriisi viis õppetundi» on dokument, mida võiks iga eestimaalane lugeda. Ühelt poolt kriitiline, teisalt ettepanekuid sisaldav ülevaade peab olema kõikidele otsustajatele lausa kohustuslik lugemismaterjal.

Terviseamet oli oma riskianalüüsides juba 2011. aastast alates valitsuse tähelepanu juhtinud epideemiliste nakkushaiguste tekkele, levikule ja rasketele tagajärgedele. Ka viimasele, 2018. aasta riskianalüüsile ei pööranud valitsus, asjaomased ministrid ja ametid erilist tähelepanu ega võetud ette ka vajalikke samme. Piltlikult öeldes pidas terviseamet kõnet tühjale saalile.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti ei olnud koroonakriisiks valmis ega suutnud protsesse korrektselt juhtida. Julgen väita, et puudus ka korrektne õiguslik vundament, seaduste tugi, mille alusel otsuseid üleüldse langetada.

Koroonaaegsele kriisikommunikatsioonile andis aga riigikontroll üsna hävitava hinnangu.

Paremaks mõistmiseks toon välja mõned tähelepanekud: «Kommunikatsioonikakofoonia vältimise eelduseks on, et kõigepealt saavad otsustajad ise ühtmoodi aru, mida ikkagi otsustati. Lisaks sellele on vaja teada, kas üldse otsustati, ja mis eriti oluline – miks otsustati just ühe või teise lahenduse kasuks. Peamine on, et avalikkus saaks infot, mis on kasuks ja loob selgust, mitte ei tekita segadust ja küsimusi juurde. Samuti on tähtis, et infot antakse arusaadaval viisil ja usaldusväärsete ehk ametlike kanalite kaudu. Käitumisjuhiseid järgitakse rohkem siis, kui mõistetakse nii suuniseid endid kui ka nende rakendamise vajalikkust ja põhjuseid.»

Põhimõtteliselt võib väita, et kõik, mida sai valesti teha, ka tehti. Teiseks laineks valmistumise asemel aga tegeleti sellega, kes kellega magab, ja järjekordse viiruspuhangu laineharjal vahetati valitsust. Ja nüüd viiruspuhangu kolmandal lainel olles ei ole endiselt näha muutusi paremuse poole ja vabariigi valitsus eesotsas peaministriga kolistab endiselt ämbreid.

Kuid kogu selle tegematuse ja segase info juures on ära unustatud sõna «vastutus». Valitsused on varemgi väitnud, et vabadus tähendab ka vastutust. Kuid kuidas on otsustajate endi vastutusega? Mitu inimelu oleme tegematuse ja halva kommunikatsiooni tõttu kaotanud? Kas selle peale olete mõelnud?

Ma ei taha isegi mõelda sellele, kui satume sõjaolukorda. Mis siis saama hakkab? Praegune olukord ei ole kiita. Rahulolematus on kuudega hoopis kasvanud. Kogu olukord võib niimoodi muutuda ohtlikuks ka lõpuks meie sisejulgeolekule.