Lugupeetud volikogu liikmed
Mõnevõrra leiab nüüd aset huvitav kurioosum, kus selle volikogu koosseisu liige kannab korraga ette oma esimese ja ühtlasi ka viimase kõne.
Minu üürike hetk volikogu liikmena hakkab selleks korraks läbi saama. Oli au olla koos teiega.
Selle lühikese aja jooksu on mul jäänud aga silma mõned asjaolud, millel sooviksin natuke pikemalt peatuda.
Esiteks. Volikogu liikmena kuulsin üsna tihti koalitsioonipoliitikute poolt kriitikanooli opositsiooni liikmete kohta stiilis, et ärge kiusake linnavalitsust oma küsimustega ja laske neil tööd teha. Ma pean meelde tuletama, et me elame demokraatlikus riigis ja opositsioon peabki küsima, aru pärima ehk tegema oma tööd ning koalitsioonipoliitikud peavad nendele küsimustele ja arupärimistele vastama. Täiesti loomulik töökeskkond. Niimoodi see oli ja niimoodi peab see ka jääma. Kaasake lihtsalt paremini ja küsimusi tuleb vähem.
Teine teema, millel põgusalt peatuks on linnaeelarve menetlemine. Teadagi ei ole koalitsioon ja opositsioon info valdamise osas võrdses olukorras. Muudatusettepanekute tegemisel on siiski oluline, et opositsiooni poolt muudatusettepanekule välja pakutud katteallikas oleks korrektne. Teisalt antakse muudatusettepanekute tegemiseks opositsioonile liiga lühike tähtaeg. Mul on siin ettepanek, et muudatusettepanekute tähtaja andmisega koos antakse opositsioonile vahetu info linnaeelarve täitmise kohta ja antakse pikem tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks. Sellega lahendatakse lausa kaks küsimust korraga – paraneb nii kaasamise kui ka muudatusettepanekute sisu kvaliteet.
Kolmas teema on kahel toolil istumine. Minu ühel esimestest istungitest volikogus oli toona riigikogu liige Tõnis Lukas dilemma ees seisukoha võtmise osas, sest volikogus arutati kaudselt küsimust, mis oli samal ajal ka riigikogus menetlemisel. Tegemist oli minu jaoks kaunis kentsaka olukorraga ja ühel toolil korraga istudes ei oleks seda küsimust mitte kunagi tõusetunud.
Arupärimises juhtisin ka ennist tähelepanu, et hooldereformi kinnitamise ajal istus nii mõnigi isik kahel toolil korraga ja ei teinud volikogu liikmena Tartu linna hüvanguks sel hetkel mitte midagi. Rail Balticust ma ei hakka parem rääkimagi, sest ka siis käituti samamoodi.
Minu jaoks on kahel toolil istumise korral tegemist vägagi selge huvide konfliktiga. Kuidas valija peab sellist olukorda mõistma? Kelle huve konkreetne isik siis esindab? Kas riigi seadusandliku organi ehk riigikogu huve või kohaliku tasandi huve? Tihti on need huvid teineteisega selgelt vastuolus. Lugupeetud riigikogu liikmed, võimalusel palun vältige kahel toolil istumist.
Neljandaks. Tulen nüüd tagasi oma kõne alguse juurde. Oli au olla koos teiega. Kõigepealt tänan kõiki valijaid, kes mind toetasid ja andsid võimaluse astuda volikogu liikme rolli. Tuhat tänu ka Tanel Teinile, kes otsustas kahel toolil mitte istuda ning peatas teatud ajaks oma volikogu liikme staatuse. Tänan ka Eesti 200 Tartu linnavolikogu fraktsiooni hea koostöö eest ja soovin neile jõudu ning jaksu edaspidiseks. Suur aitäh ka Veljo Ipitsale arengu- ja planeerimiskomisjoni koosoleku alguses öeldud heade sõnade eest. Olgugi, et me ei pruugi olla poliitilistes küsimustes alati ühel meelel, siis aastaid poliitikas olnud koalitsioonipoliitiku tunnustaval sõnal on kahtlemata kaalu ja see ühtlasi kinnitas, et ajasin ja ajan õiget asja. Ja Imre, tänu suurepäraste fotode eest.
Tänu
veelkord kõigile. Tänan tähelepanu eest ja aru pähe.