Tartul on õpetlik kogemus kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone kavandamisest Magistri tänava ja Vabaduse puiestee vahelisele krundile. Oli arhitektuurikonkurss, selgusid võitjad ja jagati auhinnarahasid. Konkursi tulemused aga vaidlustati ja lörri see plaan läks.
Samuti viidati tollal asjaolule, et riigil polnud raha ühishoonet rajada. Kogu ettevõtmine läks linnale maksma peaaegu 50 000 eurot. Teisalt sobinuks see ühishoone sinna väga hästi. Miks seda projekti ei jätkatud, on juba iseküsimus.
Keskpargi on inimesed omaks võtnud. Olgugi et see ala oli kunagi hoonestatud, on nüüdse aja tartlased sealse rohelusega kohanenud. Miks me peame puid langetama, kui võiksime ehitada selle hoone hoopis kuhugi mujale?
Ma olen vist üks neist vähestest, kes vaatas üle ka finantsanalüüsid. Tartu linnale tähendab selle keskuse rajamine ligikaudu 1–1,6 miljoni eurost laenumakset aastas. Riigi eraldatav summa on muidugi tähelepanuväärne, kuid laenu peab linn ikka ise kinni maksma.
Teisalt võinuks põhjalikud analüüsid juba eos detailsemalt käsitleda ühishoone võimalikke asukohti. Miks peab ehitama just keskparki? Teiseks, kas peab ikka olema ka konverentsikeskus, kui Eesti Rahva Muuseumis ja nii mõneski teises kohas saab üritusi korraldada.
Ma isiklikult arvan, et ehitada tuleks mujale ning pigem kunstimuuseumi ja linnaraamatukoguna, mitte laialivalguva kultuurikeskusena.
Kui vajame tõesti üht võimast keskust konverentside pidamiseks, siis on juba targem Tanel Teini veetav Arena multihall valmis teha – see on kasutusvõimalustelt mitmekülgsem ja toob ka turiste linna juurde.
Kahtlemata ei pääse me emotsioonidest ja rohelisest mõtteviisist, mis räägivad seni kavandatud ühishoone vastu keskpargis. Suurem osa Tartus esindatud erakondasid, välja arvatud reformikad ja sotsid, on selgelt viidanud rahvaküsitluse vajadusele selles küsimuses. Meie seniselt linnavõimult seda oodata ei ole. Kuid tartlasi võiks siiski rohkem usaldada ja demokraatlikus ühiskonnas ei ole valimised sugugi ainuke koht, kus oma arvamust avaldada.