Millist Tartut me soovime?

Kas olete ennast mõnikord tabanud unistamast või mõtlemast Tartu linna tuleviku üle? Kiire elutempo seab omad raamid ja mõte läheb sellele alles siis, kui buss ei saabu õigel ajal ning talvel pole lumehangede vahel võimalik liikuda. Siis kannab mõte pigem negatiivset alatooni.

Proovige leida iseenda seest vastust küsimusele, milline on teie jaoks tuleviku Tartu. Milline on teie arvates kodulinn kümne, viiekümne või saja aasta pärast? Unustage korraks ära kõik kehtestatud arengukavad ja planeeringud. Laske vaim vabaks ja unistage suurelt. Mina tabasin ennast ühel heal päeval Tartu tuleviku üle mõtisklemast.

Tuleviku Tartu on endiselt ilus ja roheline. Tartu kesklinn ja Emajõe kaldad elavad niimoodi, et turist peale esimest külastust tuleb juba järgmisel aastal tagasi. Üle Emajõe viivad meid tõeliselt ägedad sillad, mida tulevad imetlema sajad tuhanded turistid üle maailma. Sillad ise aga sulanduvad sujuvalt kergliiklusteede võrgustikku. Sealhulgas on nii mõnigi sild ehitatud niimoodi, et lisaks oma praktilisusele harmoneerub looduskeskkonnaga ja sinna viivad teed ei koosne alati kivist, asfaltist ega betoonist.

Tuleviku Tartust saab kiirrongiga Riiga ja liiklus kahe linna vahel on tihe. Kasutame usinasti võimalust läbi suure lennujaama maailma avastada. Juhtub ka niimoodi, et Ülenurme lennujaamas maanduvad esimesed odavlennurfirmad, mis avavad Tartu veel rohkem maailmale.

Tartust saab kogukondade linn, kus linnaelanike hääl maksab ka valimistevahelisel perioodil. Sisendit erinevates küsimustes küsitakse varakult ja iga tartlane tunneb ennast kaasatuna. Oleme kaasamise osas eeskujuks mitte ainult teistele omavalitsustele, vaid ka väljaspool Eestit.

Tartus on turvaline. Kriisivalmidus on viidud kõrgeimale tasemele ja varjumiskohti jätkub kõigi jaoks.

Meil on suurhall, mis toob meile maailmatasemel võistlused ja artistid koju kätte. Samas pakub ideaalseid treeningutingimusi meie sportlastele, kes teevad maailmas suuri tegusid.

Ühistranspordikorraldus on viidud tasemele, kus paljud autoomanikud kasutavad autot harva ja isegi huviharidusringi jõudmiseks korjab lapsed kokku spetsiaalne buss. Elukohalähedasi koole on rohkem ja vanemad ei pea muretseme oma maimukeste liikumiste pärast.

Kõnniteed on turvalised ja talvel lumest hooldatud. Kõik saavad liikuda jala või jalgrattaga punktist a punkti b ning autojuhid mahuvad tänavatel liikuma. Linna tulnud autoga külalised on aga avastanud liikuvuskeskuste võlud ja kasutavad liikumiseks ühistransporti ning jalgrattaid. Tartu ja lähivaldade ühistranspordikorraldus on lõimitud ning autostumise hirmu ei paista enam mitte kusagilt.

Nagu öeldakse, unistama peab suurelt. Mõnikord on kombeks nii mõnelgi unistusel täituda. Mingu selleks siis kümme, viiskümmend või sada aastat.