- Koalitsioonileping ei andnud vastust küsimusele, kuidas
planeeritakse tõsta Eesti konkurentsivõimet.
- Lepingus
ei ole juttu ühestki suurest muutusest, mis arendaks Eestis edasi
liberaalset demokraatiat.
- Muudatused aitaksid kaasa
demokraatia arengule ning erinevate põhimõtete ja väärtuste
jõudmisele otsustusruumi.
Koalitsioonileping kui valitsuse järgmiste aastate tegevusplaan pidi andma vastuse paljudele küsimustele. Leping ise on saanud juba üksjagu kriitikat, kuid siiski möönan, et riigikaitset, Eesti kaitsetööstuse arendamist ja haridust puudutavad punktid väärivad tähelepanu. Iseküsimus on, kuidas ja milliste vahendite arvelt seda kõike finantseeritakse.
Ettevõtja Indrek Neivelt ütles ERR-le järgmist: «Uus valitsus nõrgestab oma energeetikapoliitikaga meie majandust ka edaspidi. Samuti vähendab ta tulumaksu tõstmisega inimeste ostujõudu ja kõrgema käibemaksuga tõstab hindu. Millega omakorda väheneb ostujõud. Ostujõu langusega langeb ka majandus.»
Selles lühikeses lõigus on sisuliselt kõik öeldud ja mul ei jää muud üle, kui kõige sellega nõustuda. Lisame veel siia ka asjaolu, et koalitsioonileping ei andnud vastust küsimusele, kuidas planeeritakse tõsta Eesti konkurentsivõimet.
Koalitsioonilepingu eessõnas märgitakse ära, et peame hoidma Eesti liberaalset demokraatiat, mis lähtub isiku- ja sõnavabaduse kaitsest, võrdse kohtlemise põhimõttest, võimude lahususest ja parlamentaarsest demokraatiast.
Lepingus ei ole juttu ühestki suurest muutusest, mis arendaks Eestis edasi liberaalset demokraatiat. Ainus suurem uuendus on anda 16-aastastele kodanikele valimisõiguse Euroopa Parlamendi valimistel.
President Lennart Meri on öelnud, et «igal hommikul tuleb demokraatia määratleda uuesti. Iga päev tuleb demokraatiat ja õigusriiki õppida, meil kõigil». Demokraatia ega riik ei saa kunagi valmis ja on pidevas arengus. Eestis on demokraatia areng peatunud ja jõudnud stagnatsiooni.
Olen idealistina juba pikemat aega seisnud poliitilise konkurentsi avamise eest. Väga paljudele võib see tunduda igav ja mittevajalik teema. Tegelikkuses on aga poliitilised mängureeglid sellised, mis vajavad muutmist.
Mida ma täpselt muutuste all mõtlen? Vaja on langetada valimiskünnist, riigikogu valimistel muuta üleriigilised valimisnimekirjad avatuks, lõpetada poliitikute kahel toolil istumine, muuta erakondade rahastamist, esimest korda kandideerivatele erakondade jaoks kaotada kautsjon.
Neid võtteid võib leida veelgi. Kõik need muudatused aitaksid kaasa demokraatia arengule ning erinevate põhimõtete ja väärtuste jõudmisele otsustusruumi. Suurem kaasamine aitab ära hoida ka inimeste võõrandumist poliitikast. Sõna «muutus» peab jõudma loosungitest sisuliste tegudeni.
Tartu Postimees, 2.august 2024, “Vahur Kollom: demokraatia areng või stagnatsioon”